Innovatsioon või paigalseis koolis?

Umbes niisugust pealkirja kandis Ingrid Maadvere ja GAGi direktori arvamuslugu. Olen ammu arvamusel, et koolides on liialt palju arglikku lähenemist innovatsioonile ehk digiõpetusele. Ilmselge, et ühiskonnas toimub kiire tehniline areng, digitaalne areng ja mõistetavalt  peaks koolides õpetamine  ajaga kaasas käima. Arvamuslugu on päris õigesti formuleeritud, kuid saan aru, et hetkel käib jutt liialt pealinnakeskselt. Ka haridusministri idee koolides kasutama hakata rohkem elektroonilisi õppematerjale ei ole veel piisavalt küps idee. Need head mõtted, mille üle diskuteerivad GAGi haridustehnoloog ja direktor ja ministri uued kavatsused, ei sobi kohe mitte maapiirkondadesse. Digitaalne õpe ehk siis õppematerjalide elektrooniliseks muutmine hoiab kokku palju küll riigi raha, kuid sellega survestatakse perede eelarvet (interneti olemasolu, arvuite soetamine, igas kuus internetiteenuse eest tasumine jne) Kui lapsevanemaid selles osas riik toetaks, siis areng on võimalik. Mõte väärib arutlust. Tuleb välja tuua digiõppele üleminekuks arendustegevuse plussid ja miinused, võimalused ja ohud. Arvesse tuleb siin  kindlasti ka õpetajate töömahu muutumine tunniks ettevalmistamisel. Teha seda maakonniti, alustada piirkonniti. Kui Tiigrihüpe oli seni see, kes üldse koolide arvutiseerimisele aluse pani, toetas investeeringuid finantsiliselt, õpetajate koolitusi jpms, siis nüüd oleks Tiigrihüppe uus samm toetada koole digõppele üleminekut.